lubasin küll, et paari päeva jooksul tuleb see postitus. aga vot, elu tuli vahele ja ei olnudki aega kirjutada. aga better late than never.
igatahes!
7. märtsi varahommikul, või täpsemalt kell 3 öösel, ärkasin, et jõuda lennule Washington DC-sse. ees ootas üks kiiremaid, tegusamaid ja vingemaid nädalaid mu vahetusaastas!
Civic Education Workshop ehk CEW – imeline võimalus veeta nädal aega USA pealinnas, näha ja teha asju, mis paljudele ameeriklastelegi võimalik pole.
kandideerida saavad kõik FLEX programmi õpilased, valituks osutub 200 (rohkem kui 600 kandideerija hulgast). kandideerimiseks tuli kirjutada essee mingi poliitilise/sotsiaalse/keskkonna probleemi kohta meie koduriigis ja saada soovituskiri ühelt meie USA õpetajalt. toimub kokku 2 workshopi, esimesed 100 õpilast käisid veebruaris ja ülejäänud 100 (kaasaarvatud mina) käisid märtsis.
igatahes, räägin siis päevade kaupa, mis kõik toimus. natukene raske on lihtsalt defineerida või lühidalt kokku võtta, mis see CEW kõik endast kujutab.
laupäev, 7. märts
nagu mainitud, ärkasin kell 3, jõudsin Kansas City lennujaama umbes 5:20, mu vahetusema ostis mulle hüvastijätuks Starbucksist mu lemmikkohvi, kohtusin kahe teise FLEXi õpilasega, kes KC’st lendasid – Aksels Lätist ja Dumitrita Moldovast. esimene lend väljus 7:10, sõitsime läbi Chicago. maandusime Washington DC’s pisut enne kella 12, ekslesime natukene aega sealses lennujaamas, lõpuks jõudsime ikka elusalt õigesse kohta. meid viidi bussiga hotelli, kus olid tosinad vahetusõpilased juba kohal.
niisiis, esimesel päeval tegimegi üksteisega tutvust, meile tehti programmi lühiülevaade ning saime kõik nädalaks vajaliku (kaelakotikesed, ajakava, reeglid jms). kokku oli 22 FLEXi riigist esindatud 20, kohal oli 98 õpilast. minu toanaabrid olid ukrainast, kasahstanist, serbiast. eestlasi oli 3, peale minu veel Heleri ja Johanna, ning meil oli väga emotsionaalne taaskohtumine!! ❤
pühapäev, 8. märts
äratus kell 7:15, hommikusöök, briifing eesootava päeva kohta. meid jagati gruppideks ning toimus tunnipikkune workshop juhtimise ja heade juhiomaduste kohta (leadership – eesti keeles pole nagu head sõna).
seejärel toimus Washington DC Neighborhood Community Engagement Study Visit (sorri, panen osadele asjadele ingliskeelsed nimed juurde, kohati veits raske tõlkida neid :D). meid viidi bussiga ühte pargikesse, Meridian Hill Park, mis ei ole küll mingi eriline vaatamisväärsus, aga oluline on lugu selle taga. nimelt paarkümmend aastat tagasi oli pargist saanud kodutute ja narkodiilerite meka, kuid piirkonna elanikud tahtsid seda muuta ja selle maine taastada. niisiis nad võtsidki ohjad oma kätte ja algatasid kogukondliku projekti, mille käigus narkarid kupatati minema. nüüd on seal paar monumendikest ja suur purskkaev, mis talveperioodil on kuival ning siis seal mehed rulatavad. rääkisime nendega pisut juttu, nad on umbes 50-60-aastased ning nad on seda juba pea 30 aastat seal teinud. üks neist oli isegi eestis ja lätis kunagi käinud!
peale seda oli aeg muuseumikülastuseks – Smithsonian National Museum of American History. sellest mul midagi eriti pikalt rääkida pole, seal ongi Ameerika ajalugu ilusti lahti volditud and that’s it. aga vahva oli ikka.
peale seda külastasime 3 mälestusmärki – Jefferson, Lincoln ja Martin Luther King. minu isiklik lemmik oli Lincoln, see oli ise ilus ja sealt oli kaunis vaade Washingtoni mälestusmärgile.
Jefferson Memorial, mis küll ise oli väljast kahjuks remondis, kuid sealt oli siiski ilus vaade Washington Memorialile, nagu ka igaltpoolt mujalt. tegelikult kõik need mälestusmärgid ongi nagu kobaras vee kaldal.
Lincoln Memorial. kõigil meil käis seal kõva photoshoot nagu näha 🙂
ja lõpuks MLK.
peale seda käisime õhtusöögil ühes pizzerias ning läksime hotelli, kus toimus jutuajamine FLEX programmi vilistlastega. meiega ühinesid 3 vilistlast – Serbiast, Ukrainast ja Kasahstanist. nad rääkisid meile oma kogemustest USAs ning mida kõike vilistlased saavad peale programmi lõppu teha, nt kasutada oma juhioskusi ja algatada kogukonnaprojekte, aidata/juhendada tulevasi vahetusõpilasi ning esineda just selliste programmide raames nagu CEW.
õhtu lõpetasime väikese “eelorientatsiooniga” Capitol Hilli päeva jaoks. nimelt kolmapäev on mõnes mõttes kõige tähtsam päev meie nädalas – veedame terve päeva Capitol Hillil ning meil on kohtumised meie piirkondade/osariikide senaatorite, esindajate jms tähtsate ninadega.
esmaspäev, 9. märts
äratus 6:45, hommikusöök, American Councilsi külastus. meil oli seal tunnipikkune töötuba meedia ja valeuudiste kohta – kuidas neid ära tunda, miks see üldse oluline ja ohtlik on ja miks neid tehakse.
peale seda käisime kunstimuuseumis (National Gallery of Art)!!! juhhuuuuu see oli nii vahva ja põnev!! muuseum on jagatud kaheks osaks: klassikaline kunst ja kaasaegne kunst. Picasso, van Gogh, Monet, da Vinci ja Warhol, Lichtenstein, O’Keeffe, Rivera jnejnejnejne. kõik tähtsad nimed esindatud.
seejärel sõidutati meid uuesti American Councilsisse, kus meil oli seminar puuetega inimeste õiguste kohta. meile tutvustati selle ajalugu ja kuidas Ameerikas paarkümmend aastat selle eest võideldi. kolm õpilast meie hulgast olid kuulmispuudega, seega nad jagasid ka oma kogemusi vahetusõpilasena ja kuidas see neid mõjutanud on. see oli vist kõige emotsionaalsem seminar mu elus. või üldse meie kõigi elus. nädala lõpus ütlesid paljud, et see oli üks kõige meeldejäävamaid asju sest nädalast.
nutud nutetud, aeg oli teiseks Capitol Hilli orientatsiooniks – seekord juba kohapeal. tutvusime ümbruskonnaga ja nägime, kuskohas kõik need hooned on, kus süüa saab, mida vabade hetkedega peale hakata – kolmapäeval pidime ju omapäi hakkama saama.
Kapitoolium ja Ülemkohus
õhtul hotellis pidime väikestes tiimides ise ühe kogukonnaprojekti (nn grassroot project) välja mõtlema ja korraldama, mida siis neljapäeva hommikul esitlema pidime. see oli algul veits hirmutav :D, aga tegelikult õpetas väga palju ja oli minu jaoks väga inspireeriv. kogukonnas muutust algatada ei ole tegelikult üldse nii tohutult raske, tuleb vaid kätte võtta, planeerida ja mitte alla anda.
teisipäev, 10. märts
äratus 6:45, hommikusöök, U.S. Department of State ehk USA välisministeeriumi külastus! kõigepealt ütles tervitussõnad Robert Ogburn, kes on olnud Ameerika diplomaat 33 aastat ning töötab DOS’i poolt rahastatud vahetusprogrammidega (k.a FLEX). seejärel saime ise oma kogemusi jagada, nt huvitavate või piinlike seikade kohta, vabatahtliku töö kohta, kooli kohta jms. kõige lõpuks jagati meid riikide/piirkondade kaupa gruppidesse ning vestlesime DOS’i ametnikega (? officials inglise keeles). Baltimaade esindaja oli Leslie Goodman (täpsemalt on ta public diplomacy officer for the Baltic countries in the DOS, vabandan jälle, mu pea ei kannata tõlkida enam hahah). igaaaaatahes, meil oli vägaväga huvitav jutuajamine, rääkisime nii USA ja Baltikumi suhetest kui ka meie riikidest eraldi, nt kuidas neid ameeriklaste hulgas populariseerida, sest teatavasti ei tea nad meie kohta suurt mitte midagi.
seejärel sõime lõunat ja läksime tagasi hotelli. enne CEW’i saadeti meile emailile väike küsitlus, kus saime valida, mis töötoas soovime osaleda – karjäärid diplomaatias, naised poliitikas või konfliktide lahendamine. mina valisin viimase. rääkisime, kuidas me end konfliktide ajal tunneme, miks need üldse esinevad, kuidas neid lahendame ja kuidas on tark neid lahendada. lisaks harjutasime aktiivset kuulamist, sest see on väga oluline osa nii konfliktide lahendamises, juhiks olemises kui ka üleüldse elus.
nüüd oli aeg teatrikülastuseks! ehk “Shear Madness” Kennedy Center‘is. vot see oli nüüd küll selline etendus, millesarnast ma kunagi näinud pole.
enne etenduse algust käisime rõdul vaadet (ja kõva tuult) nautimas ja pilte tegemas.
nagu ennist mainisin, siis see oli täitsa omanäoline etendus. nimelt oli see mõrvamüsteerium, mis leidis aset ühes juuksurisalongis. aga asi oli selles, et ühel hetkel kaasati publik selle lahendamisse. etenduses mängiv politseinik küsis publikult, kuidas kõik täpselt toimus ning etenduse vaheajal saime sellesama näitlejaga rääkida ning küsimusi küsida. ja lõpuks pidime meie hääletama 3 isiku vahel ja valima, kes neist on meie arvates mõrvar. ja etenduse lõpus nad ütlesid meile, et viimase osa nad mängivad täpselt nii, kuidas publik hääletab – ehk meie valitud isik on süüdi ning etendusel on niisiis 3 erinevat lõpplahendust. see oli väga naljakas, kaasahaarav ja ootamatu!
päeva lõpetasime õhtusöögiga ikoonilises Hard Rock Cafe’s. oli väga maitsev ja väga lahe kogemus! see päev oli üleüldse vist mu lemmik.
kolmapäev, 11. märts – Capitol Hill Day
äratus 6:45, ilusad viisakad riided selga, hommikusöök, sõit Capitol Hillile!! kuna me tavalisel käime õe ja parima sõbrannaga kolmapäeva hommikuti enne kooli hommikusöögil, siis tegime kiire facetime’i kõne ja näitasin neile ka Capitoli kohvi kõrvale. 🙂
sel päeval oli meil kõigil individuaalne graafik selle järgi, kuskohas me USAs elasime. kohtusime enda osariigi senaatorite ja maakondade/piirkondade esindajatega. minul oli 3 koosolekut.
esimene oli Missouri senaatori Roy Bluntiga. seal olime viiekesi, kõigi Missouris olevate vahetusõpilastega. temaga me küll eriti rääkida ei saanud, sest see oli selline üldine koosolek, kuhu said kõik inimesed tulla, nimeks oli sel Missouri Morning – see toimub vist pidevalt. või vähemalt aeg-ajalt. aga rääkisime tema töötajatega ja see oli ka väga põnev. mulle ütles ta ise, et on a la 6x Eestis käinud :D.
siis oli meil natuke aega järgmise koosolekuni, käisime jalutasime ringi ja põikasime läbi ka botaanikaaiast, käisime lõunat söömas. järgmisena kohtusime ühe teise Missouri senaatori esindajaga vms. ma ei hakka rohkem nimesid nimetama, ega need teile miskit ei ütle, ja ausaltöeldes mulle endale ka eriti mitte. 😀 temaga istusime viiekesi ühes ruumis, rääkisime oma vahetusaastast, kogemustest ja värkidest.
siis oli mul viimane kohtumine, see oli mul üksi. kartsin veits hahah. igatahes, see oli ka mingi esindajaga, aga tal oli teine koosolek, mis võttis kauem, niiet minuga tuli rääkima hoopis mingi tema töötaja. ma ei teagi täpselt kes ta oli. aga rääkisime vahetusprogrammist ja kuidas mul läinud on ja mis tööd ta täpsemalt teeb. ausaltöeldes oli veits awkward, ma ei teadnud eriti millest rääkida, ma isegi ei teadnud ju, kes ta on. ja ma tulin ju suht lambist, pidin üldse kellegi teisega kohtuma. aga pole hullu. läks kuidas läks.
siis oligi minul kohtumistega kõik ja läksin oma sõpru otsima. käisime natuke Capitolis ringi, käisime mingeid senaatorite/esindajate meetinguid kuulamas, käisime Kongressi raamatukogus (Library of Congress, mis on maailma suurim raamatukogu) ja jalutasime niisama.
vot see raamatukogu, see oli vägev. see oli minu lemmik osa kogu päevast. niiiiiiiiiiii ilus lihtsalt. ja nii hiiglaslik, väga kerge on ära eksida.
Capitol Hilli külastus oli väsitav, aga lahe. kõik need hooned ja koosolekud on kõigile avatud ja vabalt külastatavad, ainult turvakontrollist tuleb läbi minna ja oledki sees, tee mis tahad, käi kus tahad (enamvähem). tol päeval oli jõus juba see käesurumiskeeld ja see oli ka tegelikult viimane päev, mil Capitol oli külastajatele avatud. nimelt järgmisel hommikul kuulsime, et seal oli just kolmapäeval tuvastatud kellelgi koroonaviirus. muidugi oli meil kerge hirm, sest just siis käisime me kõik ju ka seal 😀 aga ajast ette rutates võin öelda, et meie kõigiga oli kõik korras, vähemalt niipalju kui mina tean.
igastahes, umbes kella 5 paiku oli meie külastus läbi, niiet meil oli veel aega linna avastada. käisime Franklin Delano Roosevelti mälestusmärgi juures. see oli suur ja pikk, hunnik seinu kuulsate sõnade ja skulptuuridega, mille vahelt jalutasime läbi. mul ei olegi sellest vist ühtki normi pilti, natuke keeruline on seda jäädvustada, niiet sorri, peate ise guugeldama. 🙂
siis käisime õhtusöögil ning Valge Maja juures. seal loomulikult kuhugi lähedale ei pääse, aga nägime teda ikka. seal oli ka üks vanahärra, kes on 38 aastat seal väljas elanud ja iga päev protestinud. rääkis meile oma elust ja põhimõtetest ning oma hütikesest, kuidas ta on ehitatud ma ei teagi mis vaiadest ja üle elanud kõik tormid ja tornaadod-asjad. ausaltöeldes, päris põnev oli. väga vahva vanake oli.
siis oli aeg minna hotelli tuttu.
neljapäev, 12. märts
äratus 7:15, oli aeg grassroot project‘ide esitluseks.
see oli nüüd see päev, kus kõik algas vahetusõpilaste jaoks allamäge minema. ja üleüldse olukord oli muutunud tõsisemaks.
kuulsime, et üks teine USA välisministeeriumi poolt rahastatud vahetusprogramm Saksamaa õpilastele, nimega CBYX, saadab kõik sakslased koju. see oli esimene kord, kui kuulsime, et koroonaviiruse tõttu on vahetusõpilased sunnitud kodumaale naasma.
muidugi hirmutas see meid kõiki. meiega olid aga FLEXi tähtsaimad ninad, kes kinnitasid meile, et hetkel polnud neil mingeid plaane meie programmi varakult lõpetada.
tolle päeva plaaniks oli sõita metrooga Smithsoniani muuseumitesse, täpsemalt Natural History ja Air and Space Museum. olukord oli aga selline, et nad ei tahtnud meil lasta ühistranspordiga kuhugi liigelda ning ka muuseumid hakkasid end vaikselt sulgema. niisiis tehti plaanides muutus ja tegime hotellis paar ülesannet/tegevust ning siis jalutasime õhujõudude mälestusmärgi juurde (Air Force Memorial).
peale seda tulime tagasi ja meil toimusid gruppides kokkuvõtvad töötoad, kus võtsime nädala kokku ja jagasime muljeid ja asju, mida oleme õppinud.
siis oli aeg viimaseks õhtusöögiks ja väikeseks tantsutiiruks.
reede varahommikul asusime kõik lennujaama poole teele ja pärastlõunaks olid enamik meist kodus, kaasaarvatud mina.
see oli tõesti üks imeline nädal. kõik tulevased FLEXi õpilased – kiiiiindlasti kandideerige, kaotada pole mitte kui midagi.
aga. nagu paljud teist juba ilmselt teavad, on mul ka mitte nii häid uudiseid. nimelt saadeti kõik Eesti FLEXi õpilased koju tagasi. igatahes, jõudsin turvaliselt 5. aprillil, laupäeva pärastlõunal tagasi Tallinna.
teen selle kõige kohta ka postituse, sest on igasugu asju, millest rääkida. loodetavasti (jälle) lähipäevil.
päikest & stay safe!
Roosmari USAs 