13. märtsil, umbes keskpäeval jõudsin DC-st tagasi koju. mõtlesin, et äkki astun koolist veel läbi, käin viimases 2 tunnis, sest tahtsin oma sõpru näha. a ei viitsinud, mõtlesin, et esmaspäevani pole nii kaua jäänud. olin plaaninud minna jalkatrenni, sest niigi puudusin 4 trennist tol nädalal. tundsin end siiski liiga väsinuna ja otsustasin ka tolle vahele jätta.
oleks ma vaid teadnud, et see oli viimane päev mu elus, kui mul oli võimalus käia Ameerika keskkoolis ja jalkatrennis.
tolle päeva õhtul käisin oma sõbral külas. järgmisel päeval ehk laupäeval sõitsime vahetusema, õe ja 2 sõbrannaga Iowasse. sain omale prom’i jaoks kleidi. see pidi olema 2. mail ja meil olid selle päeva jaoks kõik plaanid tehtud. ma ei jõudnud oodata!! pühapäeval oli mul miskil põhjusel veits kehv tuju ja olin väsinud. siis mu sõber saatis mulle sõnumi ja ütles, et tuleb võtab mind paari minuti pärast peale ja lähme kirikusse takosid sööma. peale seda käisime veel sõbrannadega Walmartis (see on omamoodi ajaveetmisviis, seal on alati põnev asju vaadata ja alati on lõbus. ameerika värk.)
pühapäeva õhtul saime sõnumi, et järgmiseks päevaks on kool ära jäetud, sest neil on koosolekud kooli juhtkonnaga ja meditsiinispetsialistidega vms.
esmaspäeva pärastlõunal saime sõnumi, et kool on kinni 3. aprillini ehk kooli peaksime taas minema 6. aprillil.
okei, minu jaoks isiklikult algul ei kõlanud see nii halvasti. olin optimistlik ja arvasin, et tolleks ajaks on olukord nagunii parem ja lähme uuesti kooli ja kõik on hästi. ma ise tundsin, et mul oligi väikest puhkust vaja – tundsin end enne DC-sse minekut juba füüsiliselt ja vaimselt kurnatuna. niisiis oli mul ühest küljest hea meel, et sain hetkeks hinge tõmmata, aga samas tahtsin koolis käia, sest minujaoks on ju iga hetk väärtuslik.
igatahes, mulle just meenus, et ma juba olen selles kõigest natuke kirjutanud, vist 8. postituses. upsi. aga vb mõned teist pole seda lugenud, niiet intro on tehtud. fast forward siis natuke edasi.
kodus tegime endiselt kunsti, vaatasime netflixi, mängisime minecrafti, Elle käis sõitmist harjutamas (linn oli ju suht autodest tühi ja bensiin oli megaodav) ja me käisime temaga kaasas, mängisime õues veits jalkat ja viskasime palli. ilmad läksid niiiiii niiiii ilusaks.
kui olime umbes 2 nädalat kodus olnud, või isegi vist peaaegu 3, saime uue sõnumi. nüüd oli kool kinni 1. maini, kevadspordialad ja prom on ära jäetud. aga nad plaanisid millalgi kunagi hiljem miskit sellesarnast korraldada, et õpilased seda ikkagi kogeda saaks. lõpetamine oli veel jõus, see pidi toimuma 17. mail.
okei. pole hullu. mul on ikkagi siin tore. aeg-ajalt saame õues sõpradega kokku ja hoiame 2meetrist vahet, või käime ülikooli väljakutel tennist mängimas – see oli ülihea viis ilma nautida, veits ennast liigutada ja lõbusalt aega veeta. tennist mängides oleme ju alati üksteisest kaugel ka. tõime koju ka colorguardi lippu ja tahtsime Ellega õues harjutama hakata. tegevust oli tegelikult küllaga, ja iga päev tegime suht palju asju. kooliasjadega oli ka hea, neid polnud üleliia palju.
kõik läks hästi, ma nautisin elu.
aga selle kõigega paralleelselt hakkasime saama igasugu infot Eesti FLEXilt, Eesti välisministeeriumilt ja konsulaadist USAs. kord ütles välisministeerium, et nemad soovitavad meil siia jääda. siis ütles FLEX, et me võime vabatahtlikult tagasi tulla. siis öeldi meile, et seda varianti tasub kaaluda. siis kuulsime, et osad riigid on korraldanud oma õpilastele evakuatsioonilennu, mis on rangelt soovituslik. siis kuulsime, et Eestil ei ole plaanis seda teha. üks päev olin hirmul, üks päev olin rahulik, siis olin kurb, siis olin lootusrikas. olukord muutus iga päev, isegi mitu korda päevas. ma ei tahtnud koju minna. tundsin, et minu linnas oli mul turvaline ja reisimine on hetkel väga riskantne. ja ma ei olnud valmis veel koju minema. kuidas pidin ma hüvasti jätma? kuidas ma saan jätta tegemata kõik need asjad, mis mul oli plaanis? ma ei olnud mentaalselt veel valmis Eestisse tagasi tulema, ma ei olnud selle mõttega veel harjunud, mu elu oli stabiilne ja ma tahtsin seda rahulikult edasi elada. teha neid asju päevast päeva, mida olin juba paar nädalat teinud. koos nende inimestega, kellega olin 8 kuud koos olnud. ma olin sellega harjunud ja nüüd lambist tagasiminek oleks olnud šokk.
31. märtsil käisime ka tennist mängimas, Elle käis sõitmas, õues oli nii ilus. pea 25 kraadi sooja. oli hea päev. ma olin õnnelik.
tol õhtul kuulsime, et Eesti õpilastele on leitud tagasilennuvõimalused 2 kuupäevaks, 3. aprillil ja 8. aprillil. need ei olnud veel 100% kindlad, sest olukord muutus nii pidevalt. aga need olid väga tõenäolised. ja tagasitulek on kõigile kohustuslik, enam midagi valida ei saa.
1.aprilli hommikul sain lühikese, lihtsa e-maili. “lugupeetud Roosmari Pihlak ja Millerite pere, Roosmarile on broneeritud tagasilennupiletid 3. aprilliks.”
…mida?
kuidas?
mis nüüd siis saab?
nutsin. olin šokis.
nutsin palju. helistasin oma sõpradele ja Eesti perele. vedasin kohvrid välja, hakkasin oma toa seintelt asju maha võtma ja riideid kokku pakkima.
tegutsesime kiiresti ja tegime otsuse selsamal õhtul pidada väike promilaadne üritus meie tagaaias, 9 inimesega, distantsi hoides.
see oli üks väga ilus õhtu. ja ma olen lõputult tänulik oma perele ja sõpradele. ma igatsen neid kõiki nii väga. ma ei suuda iial ka olla piisavalt tänulik oma õdedele, ja üldse sellele, et nad olemas on. tänu nendele oli terve see karantiiniaeg ja üleüldse terve mu aasta niiiiiiiiiii palju parem.
järgmine päev, 2. aprill, oli siis mu viimane täispäev USAs. ärkasin vara ja asusin kohe pakkima. mu õde üllatas mind ja tõi mulle mu lemmikkohvi Starbucksist. üks mu sõbranna sõitis meie juurde ja tõi mulle mu lemmikjäätist (mis oli mu hommikusöök tol päeval, kuigi kell oli juba umbes 12, sest ma olin nii pakkimise tuhinas ja unustasin söömisegi ära). üleüldse nende viimase 2 päeva jooksul väga mitmed mu sõbrad astusid läbi ja ütlesid õues/autodest head aega. see oli väga armas. mul on hea meel, et sain siiski hüvasti jätta rohkemate inimestega, kui algul arvasin.
pärastlõunal käisin veel viimast korda koolis koos 2 teise vahetusõpilasega, meil oli vaja kunstiklassist asjad ära tuua. see oli siis ametlikult viimane kord mul (ja vist ka neil) Maryville High School’is käia.
ahjaa, umbes nädal varem kirjutas meie bändidirektor meile, et saame tulla kooli instrumentide ja asjade järgi. mina siis kasutasin võimalust ja allkirjastasin löökpillimängijate senior’ite seina, jätsin tahvlile bändi jaoks sõnumi (kui nad lõpuks ükskord kunagi kooli lähevad), võtsin alla oma senior banneri, lasin mõlemal õpetajal mu trummipulgad allkirjastada ja jätsin nendega hüvasti. tol hetkel ma ei teadnud veel kindlalt, et minema pean, aga you know. better safe than sorry.
igatahes, tulin koju tagasi, jätkasin pakkimisega. mu tuba nägi välja nagu seal oleks pomm plahvatanud, aga see on okei. aeg-ajalt olid mul momendid, kus ma lihtsalt nutma puhkesin, täiesti lambist. ma isegi endaarust ei mõelnud millestki. mul oli lihtsalt valus. ja siis kui nutma hakkasin, siis hakkasin ka asjadele jälle mõtlema. igatahes, see oli suht hull ikka. päris kurb on tagasi vaadata. ma pole vist kunagi elus end nii õnnetuna tundnud.
õhtul sõime viimase õhtusöögi kõik koos, mina sain valida, kust toitu tellime. hehe. valisime ühe parima resto meie linnas, ma sõin nende signature wrapi vms. väga maitsev oli. ma mäletan seda nii hästi miskipärast. tahaks seda uuesti süüa. vb ma lihtsalt igatsen seda hetke. ei teagi.
peale seda tuli mu poiss-sõber Jaren meile ja aitas mul pakkida. käisime veel kõik koos viimast korda jäätist söömas ja korra põikasime läbi mu parima sõbranna Ryani juurest ning jätsin ka temaga hüvasti.
tõmbasin kohvritel lukud kinni umbes kella 11 paiku. oligi kõik. kogu mu elu tol hetkel oli 2 kohvris. no ja ühes seljakotis lisaks. see oli väga..huvitav tunne. ma ei osanudki end kuidagimoodi tunda.
järgmine hommik pidime kodust väljuma 5:30 paiku, et võtta Jaren peale ja lennujaama sõita. ma ärkasin kell 4, et pesemas käia ja valmis sättida.
ega ma sel öösel eriti ei maganud. mõtlesin, nutsin veel veits ja kirjutasin Facebooki ühe pika postituse. maalisin üht laeplaati, mille tõime ühe mu parima sõbra toast, sest ta alati tahtis, et ma selle ära maaliks. korra vist tukastasin lõpuks ka.
lendasin Kansas City-Washington DC-Newark, New Jersey-Frankfurt-Tallinn. jõudsin koju laupäeval, 4. aprillil.
Tallinna lennujaamas pidime ära täitma paberi oma isiku- ja kontaktandmetega, sest politsei aeg-ajalt helistab meile (või võib ka lambist ukse taha ilmuda), et kontrollida, et me ikka karantiinis oleme.
kodus mul ei ole olnud eriti motivatsiooni midagi teha. esimesed päevad olid väga rasked, tõesti rasked. nüüd on juba parem. aga praegu seda postitust kirjutades olen ikka paar korda emotsionaalseks muutunud. raske on olukorraga leppida. uskumatu, et ma pole enam vahetusõpilane. mu teekond ongi läbi. asi ei ole selles, et ma ei taha tagasi kodus pere juures olla. asi on selles, et kõik lõppes nii järsku, nii vara (2 kuud on vahetusõpilase jaoks vägagi pikk aeg!!) ja kogu see olukord on lihtsalt…me ei väärinud seda. miks pidi see just nüüd juhtuma? miks see üldse pidi juhtuma? miks meie peame ka nii palju selle tõttu kannatama? 2020 on vist kõige halvem aeg läbi ajaloo, mil vahetusõpilane olla 😀
ok, aga see selleks. i’ll be okay.
ma lõpetan siis selle sama tekstiga, mis ma facebooki panin. mulle öeldi, et see olevat inspireeriv ja võibolla teised vahetusõpilased jms tunnevad sama. sorri, et see inglise keeles on. but it is what it is 🙂
–
2 years ago today, I would’ve never thought I’d go on an exchange year.
1 year (and 1 day) ago today, I received a phone call that changed my life – I found out I was chosen to be a foreign exchange student in the United States.
8 months ago today was the last time I saw my family before starting my journey.
2 months (and 1 day) from today, June 4th 2020, I was supposed to start my journey again, this time back towards Estonia.
as many of you might already suspect, life had other plans.
let me get this off my chest straight away – I am absolutely heartbroken, shocked and still can’t believe that all of this is happening. I would’ve never thought I’d have to give my “goodbye speech” this early. but two days ago I found out that my departure date is now going to be April 3rd.
I keep seeing all those posts about how unfair and sad it is for the seniors this year, and I absolutely agree. well, we are also seniors in a way so I understand how it feels, but what makes it even worse is that we are here for only one single year. we get to experience only one season of spring sports, only one prom, everything we do here – we do it only once. and now all these opportunities are taken away from us, we have to leave without saying goodbye to many of our loved ones and wrap up our entire life in 2 days. I had no idea that on March 6th when I left school, it would be the very last time for me to have classes in my American high school. and I already miss it so so bad.
so, having said all this, if you know someone who is a foreign exchange student, send them some love&support right now. right!!! now!!! trust me, they need it more than ever. and live every day as if it was your last.even though I am sad, I am also happy. or I mean, I really don’t know what I’m feeling right now, everything is pretty crazy. but I do know that the time I spent here has been better than I could have EVER asked for. it was perfect. seriously.
I am so happy to be able to call Maryville my second home. ever since I first got here, I remember saying various times to many people that it is really an ideal place for a foreign exchange student. and I still 100% feel that way. it is not too small and not too big, everybody is a big family, and there are quite a few bigger cities just a couple of hours away. and the people…oh my gosh. everybody is so welcoming, so kind, so sweet. they like to be humble and say that “it is just a midwest thing”. well whatever it is, I felt it straight away when I got here. and I will never forget this feeling and I hope I can bring a touch of it to Estonia.
like every other exchange student, I was scared that I wouldn’t fit into my host family or that we would have issues or they wouldn’t like me or whatever. well guess what, I think I got placed in the perfect family for me. there was never a moment in the entire year that I didn’t feel supported or loved. we made unforgettable memories together and you will forever be my second family, my home away from home. Elle and Anna, you are forever my sisters. I can’t say you’re simply my friends, cause you literally are my sisters. I’ve always wanted to have a twin sister myself and you guys gave me the closest possible experience to that. I don’t know how I’m gonna live without you, your goofiness, our jokes, our rants, our spontaneous ideas, just everything.
I wouldn’t have ever imagined that I’d make so many amazing friendships. I’ve had so much fun and this has just been unforgettable. you guys have changed me for the better, you’ve taught and shown me so much, I will never forget you. I really hope you can say the same.
I have changed so much over these past months. I have done so many things I’ve never ever done before and I’m glad to say I have positively surprised myself so many times – with art, music, tennis, colorguard, being part of a musical etc.
I found new passions, hobbies, ideas, future plans, friends, love, happiness, everything I’ve ever wanted and more. I found myself.I can’t wait to come back and visit you guys. a big piece of my heart will forever be in Maryville. as they say, once a Spoofhound, always a Spoofhound, right?
I can not thank my friends and family enough for making these last couple of days so amazing and memorable, even though the times are so hard.
stay strong, follow your dreams, cherish every moment and don’t forget your favorite Estonian. I’ll see you soon.
love, Rose
Roosmari USAs 