#8 lootus sureb viimasena

tere taas!

mul on palju rääkida kõigest, mis on toimunud jaanuaris-veebruaris-märtsis. aga seekord alustan olevikust.

täna on kolmapäev, 18. märts. ma pole miskit erilist teinud, magasin kaua, käisin duši all, sõin, kirjutasin seda postitust. eile käisin õega koolis, et kõik vajalikud asjad koolikapist koju tuua. meil on nüüd 3 nädalat kodus istumist ees. loodetavasti mais prom ja graduation veel toimuvad, kevadised spordialad (minul jalka) on küsimärgi all ja esimesed mängud on juba tühistatud, kõik bändikontserdid ja -võistlused juba aasta lõpuni tühistatud.

mitmed riigid ja organisatsioonid on vahetusõpilased koju tagasi saatnud. eelmisel neljapäeval otsustati kõik sakslased koju saata, nüüd esmaspäeval nad lendasid tagasi. pea iga päev oleme nüüd kuulnud uutest organisatsioonidest, kes saadavad kõik õpilased koju. hirmus on.

esmaspäeval oli minu jaoks üks vägaväga julm päev. üks organisatsioon andis teada, et kõik nende õpilased peavad koju minema ja et tagasilend on nädala jooksul. see on väga paljude FLEXi õpilaste vahetusorganisatsioon, niisiis kõigi meie hulgas tekkis suur paanika. kõik saatsid emaile ja helistasid, ja inimesed sealt organisatsioonist ütlesid, et kõik õpilased, hoolimata nende vahetusorganisatsioonist, saadetakse nüüd koju. me kõik nutsime. mina nutsin kodus 2 tundi, mu õed nutsid, sõbrad helistasid, olin täiesti emotsionaalselt kurnatud.

hiljem selgus, et organisatsioon tegi vea ja ei täpsustanud, et see ei kehti FLEXi õpilastele, sest meie saatuse üle otsustab USA välisministeerium. igatahes kõik oli üks suur segadus ja ilmselgelt sellised uudised panevad meil kõigil peas väikese alarmi helisema. hetkel veel on mul küll kõik okei, aga suht elamegi nüüd päev-päeva haaval. väga nõme oleks, kui peaksin nüüd järsku koju minema nii, et ei saa paljude sõprade ega õpetajatega hüvastigi jätta. niisiis kui eile käisin koolis ja nägin oma bändiõpetajat, siis tegimegi sellise igaksjuhuks-hüvastijätu. ma vihkan selliseid asju. aga kunagi ei tea. loodame siiski parimat!

okei, aitab sellest. kõik on okei. hingame rahulikult. mul õnneks on üsna palju asju, mis kodus teha saab – nt blogi kirjutada :D, raamatuid lugeda, samuti teen “20-day quarantine art challenge’it”. once in a lifetime opportunity, i guess 😀

viimati kirjutasin vist talvevaheaja lõpus. sellest ajast saadik olengi käinud koolis ja tegelenud huvialadega, veetnud sõpradega aega ja särki värki. sellel semestril tegin väikse tunniplaanimuudatuse ja võtsin maalimisklassi – parim otsus üldse!! nüüd on mul 2 kunstitundi iga päev 😀 aga ma olen nii palju arenenud ja mul on nii palju ideid, mis ma koju tulles tahan teoks teha. mu sõbrad on isegi lasnud mul nende seintele maalida ja nad jumaldavad seda 🙂 jätan tükikese endast nende tuppa, heh. nad ütlevad, et ma peaks oma kunsti ka avalikumalt, a la sotsiaalmeedias jagama ja vb isegi müüma. no ma ei tea kas ma ikka päris nii hea veel olen aga…eks näis😃nüüd on küll aega laialt käes, vb võtan sellega miskit siis ette.

mis siis veel. loen raamatuid nagu ikka, hetkel küll vähem, sest aega napib. iga kolmapäev peale kooli käime sõpradega loomade varjupaigas kassidega mängimas ja koeri jalutamas, vahel käin kolmapäeva õhtuti kiriku youth groupis (seal mängitakse mänge ja lauldakse, alati on ka väike “lesson”/palve, kuna ma pole usklik siis ma lihtsalt neid kaasa ei tee), ning kord nädalas oli meil ka winterguard, millest rääkisin veits juba eelmises postituses, kuid see sai nüüd veebruaris labi. kahjuks! (update: enam ma varjupaigas ega kirikus ei käi, obviously)

mina ja üks mu parimaid sõbrannasid peale meie viimast winterguard’i esinemist

lisaks sellele olid meil aeg-ajalt bändiga kossumängudel “esinemised” nagu oli ameerika jalgpalli hooajal. seal me pigem ergutame neid ja mängime kaasaegseid lugusid. aga sellega on ka nuud ühelpool, sest kossuhooaeg on läbi.

vahepeal käisime sõpradega ka Kansas City’s uisutamas 🙂

veebruari alguses toimus ameeriklaste jaoks ilmselt üks koige olulisemaid sundmusi – Super Bowl. see aasta oli see siin meie jaoks Missouris üsna ajalooline, sest meie osariigi NFL tiim Kansas City Chiefs jõudis finaali! meie vastasteks oli siis San Francisco 49ers. Chiefs on varem jõudnud 2x finaali ning 1 korra võitnud, 50 aastat tagasi. niisiis oli see megaaa sündmus siin, ja meie sõbra pere rentis selle jaoks kinosaali ja vaatasime siis seda kõik koos suurelt ekraanilt. ja me võitsime! see on ikka haruldane sellisel hetkel siin olla ja seda koos kohalikega tähistada.

mina ja mu õde Anna, võidujärgsed emotsioonid

sellest kirjutades on tunne, et see oli niiiiiiiii kaua aega tagasi. siinkohal vabandan, et olen blogi veits unarusse jätnud 😀

veebruari keskpaiku käisime vahetusõpilastega St Louis’e linnas, meist umbes 5 tunni kaugusel, täitsa Illinois’ osariigi piiri ääres. see oli tasuta kolmepäevane reisike meie piirkonna vahetusõpilastele meie vahetusorganisatsiooni poolt. külastasime seal “väikest Bosniat” (üks vahetusõpilastest on Bosniast pärit), käisime Euroopa toidupoekestes ja linnamuuseumis (mis on absoluutselt omaette kogemus, üldse mitte nagu muuseum), nägime linna peamist vaatamisväärsust – suurt kaart, mis on maailma suurim…kaar (inglise keeles arch, eesti keeles on nii imelik kaar öelda hahah) – ja veetsime sõpradega lõbusalt aega.

esindatud olid Eesti, Kõrgõstan, Mosambiik, Bosnia ja Hertsegoviina, Palestiina ja Tuneesia

St Louis City Museum – ma ei oskagi seda kuidagi kirjeldada ja pildile on ka seda väga raske jäädvustada. see on nagu selline suur seikluspark või asi, igalepoole saab ronida ja kõik kohad on salakäike ja uuristusi ja kunsti täis ja jah, seda peab tõesti oma silmaga nägema. ma ei tea, kuidas vanemad oma lapsi seal ära ei kaota

ühes Euroopa poes kohtasin täitsa õiget Eesti leiba!!!!!! hinnaks siis $4 🙂

vahepeal olid meil Spectrum’i ehk show choir‘iga mõned esinemised ja senior night – kuna mina olen lava taga abiline, siis sain ka väikse kingituse.

veebruari lõpus käisime sõpradega Omaha linnas Nebraskas vaatamas sellist etendust nagu Stomp, kus tehakse muusikat absoluutselt kõigega – prügikastid, liiklusmärgid, tikutopsid, pudelid, kraanikausid, nõud, harjad, ostukärud, pulgad, välgumihklid…just name it. see oli tõesti muljetavaldav.

ja siis oligi käes märts! algasid kevadised spordialad – tüdrukute jalgpall, poiste tennis ja pesapall, kergejõustik ja vb midagi veel. mina mängin jalkat!! (võinoh, loodetavasti.) esimesed 2 nädalat jalkas on puhas jooksmine ja jõuharjutused, et kõik vormi saada. teise nimega kutsutakse neid ka põrgunädalateks. oli küll megaraske, aga sain hakkama. olin küll kohal ainult esimese nädala, sest 7.-13. märtsil olin Washington DC-s! sellest kõigest räägin täpsemalt järgmises postituses, sest rääkida on nii palju 😉

jep, pühendan sellele nädalale täitsa eraldi postituse. ja arvatavasti saate seda lugeda juba lähipäevil, sest nüüd on mul kõvasti aega kirjutamiseks.

lõpetan mõnede piltidega toredatest hetkedest. positiivsel noodil ikka. 🙂