2 kuud on saanud täis. Kohe varsti 3. Juba on hirmus tunne sees, et see aasta saab nii kiiresti otsa. On küll kujunenud igapäevarutiin jne, aga iga päev on siiski mingil moel uus ja huvitav. Eelorientatsioonil räägiti meile küll, et ühel hetkel tõenäoliselt muutub isegi vahetusaasta üksluiseks. Iga päev käid koolis, trennis, teed kodutöid – no mismõttes, vahetusaasta peaks ju lõbus olema…? Aga mina ei tunne, et see üksluine või igav oleks. Veel vähemalt mitte. Õnneks.
“Mis sa kodu puhul igatsed?”
Kuulen seda küsimust vähemalt korra nädalas. Ja siiani on olnud sellele ausalt öeldes suht raske vastata. (hehe postituse pealkiri oli veits clickbait)
Koduigatsust mul ei ole. Kohe üldse mitte!!! Aga on mõned pisikesed asjad, mida ma natuke igatsen. Mõned tunduvad vb veits totrad, aga nii on. Inimestest ma rääkima ei hakka, aga siin väike list neist asjadest:
- Ühistransport 😀 Kodus on hea mugav iseseisvalt ühistranspordiga ringi liigelda, aga meie väikses linnakeses seda lihtsalt ei eksisteerigi. Vahetusõpilased ei tohi ka ühtki mootorsõidukit juhtida (isegi kui load on olemas), niiet meil tuleb alati leida keegi, kes meid koju/kooli/trenni/sõprade juurde/kinno/kuhu iganes sõidutada saaks. Ja minu kodu on naaatuke linnast väljas ka, seega jalutada ei saa siit kuhugi.
- Eesti šokolaad. Siin ei ole ükski šokolaad või batoon või komm või misiganes šokolaadiga asi kaugeltki nii hea kui Eestis!!
- 10-minutilised vahetunnid koolis😞 päriselt, 5 minutit pole piisav. Aeg-ajalt tahaks inimestega korra rääkida ja mitte ringi tormata klasside vahelt. Hiljaks pole ma ühtegi tundi jäänud, aga ikkagi. Tahaks veits rahulikumalt võtta tundide vahel.
- Normaalsed bussid!! Kui käime linnast väljas tenniseturniiridel, bändiga võistlustel või üleüldiselt kooliga seotult kuskil väljasõidul, siis alati sõidame sinna kurikuulsate kollaste koolibussidega. Ma ei saa aru miks, aga nad raputavad ja loksuvad NIIII hullult, see on nii jube😃 Mul hakkab iga kord pea valutama. Ja magada ka normaalselt ei saa ju niimoodi. Kui istud üksi, siis on sellesmõttes hea, et saad toolile (see on pigem nagu seljatoega pehme pink, mis mahutab 2 inimest) pikali visata. Kahekesi istudes on magamine aga üpris võimatu.
- Meri. Tahaks mere äärde minna, aga ma nii sisemaal kui üldse olla saab😀 aga küll ma veel ookeani äärde ka jõuan.
- Leib!! normaalne leib! rukkileib! must leib!’!! ma tagasi tulles muud vist ei söögi kui eesti leiba ja šokolaadi
- Töötamine. Tahaks hullult tööl käia. Siin on see noorte hulgas väga levinud, toidupoeski kohtan iga jumala kord koolikaaslasi ja sõpru, enamus töötajatest ja klienditeenindajatest ongi õpilased. Mul ei ole lubatud ametlikult töötada, tohin teha ainult community service‘it (vabatahtlik töö kogukonna heaks) või kui soovin raha teenida, siis on lubatud lapsehoidmine jms. Iseenesest sellel pole viga, aga ikkagi!! Tahaks tööl käia😀
- Värska vesi!! see on niiii nämma ja üleüldse ma veits igatsen gaseeritud vett, siin nad ei joo seda üldse, ma pole seda kuskil näinud ka, aga vb pole lihtsalt tähele pannud
- Eesti hümn 😀 koguaeg kuulen siin USA hümni ja iga päev koolis 2. tunni alguses loeme Pledge of Allegiance’it (a la tõotus lipule), a ma tahaks hoopis Eesti hümni laulda😃
- Koolitoit!! Tahaks koolis normi sooja lõunat süüa, aga siinne toit ei kutsu üldse sööma. Pluss selle eest peab maksma. Niisiis võtan iga päev kooli kaasa nt pähkleid, jogurtit, rebitavaid juustupulki, müslibatoone, puuvilju jms. Mõnikord viskan kokku mingi salati. Aga see pole ikka päris see.
Igatahes, need on lihtsalt väiksed asjad, mille puhul on tore, et nad on olemas, aga saab ka ilma hakkama. Ma ei kurda.:)
Vahepeal on nii palju juhtunud jälle. Vist iga kord ütlen seda. Ma isegi ei mäleta, millest ma viimases postituses rääkisin ja millest mitte, pean ise alati eelmise postituse ise uuesti läbi vaatama, et näha, kus pooleli jäin. Tuttavad ütlevad mulle, et ma peaks sagedamini postitama. Sorri!! Ma vahepeal unustan ja vahepeal on nii palju toimetusi. ehk mõistate😛
Mul läheb endiselt täiega hästi. Oeh!! Tõesti on nii palju juhtunud, et ma ei tea kohe, kust alustada. Blogi kirjutamine ei ole alati nii lihtne, kui tundub😃
Aga räägin siis kõigest järjekorras. Septembri lõpus oli homecoming. Eelmises postituses veits selgitasin seda ka. Mina ütleks, et vb mul olid ootused veidi liiga kõrgel, aga see ei olnud nii *vägev* kui arvasin. Meie koolis see lihtsalt ei olegi vist nii suur asi. Üldjuhul enamikes koolides riietutakse pidulikult, toimub megapalju üritusi ja see on ikka big deal, you know.😃 aga meie koolis ei ole see nii formaalne ja mul ei olnud ka seda vau-efekti. Kahjuks. AGA! Olen kuulnud, et millalgi talvel toimub meil veel üks ball nimega Hop ning kevadel siis see kõige olulisem – prom. Ja need on kuuldavasti ikka palju vahvamad. Niiet pole hullu🤩
Siin on senior year ehk 12. klass väga oluline asi. Seniorid käivad fotosessioonidel senior pilte tegemas ja kõigis koolivälistes tegevuses (sport, muusikaringid jms, bänd) toimuvad senior night‘id. Vahetusõpilased loetakse ka siis seniorite alla, sest me oleme siin ju (esimest ja) viimast aastat. Niisiis, septembri lõpus oli mul tennises senior night, need toimuvad kõigis spordialades tavaliselt enne kodust matši/võistlust. Meid kõiki kutsutakse koos vanematega ette ning loetakse kõigile ette meid tutvustav tekstijupike – vanemate nimed, millistes tegevustes/huviringides õpilane on oma keskkooliaastate jooksul osalenud, mida ta plaanib peale kooli lõpetamist edasi teha. Kõigile antakse ka kingitused.
Nüüd minu lemmikasjade juurde 🙂 bänd!!!! Viimased 4 laupäeva oleme ärganud hommikul nii umbes 3.40-4.30 ajal, et sõita bändivõistlustele. Iga kord on umbes 1.5-4h bussisõitu ja kohal tuleb olla hommikul 8-9 ajal, seepärast nii vara. Aga pole hullu midagi!! See on olnud niiii vahva. Igal võistlusel marsime paraadil, mängime field show‘d, löökpillimängijad teevad indoor drumline show‘d (mina seal pole, sest nad alustasid sellega enne mu tulekut) ja colorguard teeb oma indoor show‘d. Võistlused kestavad terve päeva ja see on alati nii tore. Sel laupäeval oli meie viimane võistlus, seega see oli eriti emotsionaalne ja meeldejääv.
Sel reedel oli enne ameerika jalgpalli mängu ka bändi senior night. Saime kingiks omanimelised tekid. Mul on nüüd uus lemmiktekk :))
Paar nädalavahetust tagasi käisin ka oma esimesel NFL (National Football League) mängul. Meie osariigi kõige tähtsam/parem tiim on Kansas City Chiefs ning just nende mängul käisimegi. Nende staadion hoiab ka maailma kõige valjema staadioni rekordit (142.2 dB), niiet me ka kisasime ikka täiest kõrist. Lisaks sellele õnnestus meil mängu ajal publiku hulka lennanud pall kinni püüda ja siis tuleb see allkirjastatud palli vastu vahetada – see on väga haruldane!! See on vist kõige ameerikalikum asi, mis ma siit endaga kaasa toon.
Pikk postitus, aga sain vist kõik räägitud. Nüüd on marching bandi hooaeg läbi, mängime vaid jalkamängudel. Selle asemel alustab jazz band, mille jaoks tuleb muidu katsetel ette mängimas käia (audition – ma ei tea, ma ei oska seda tõlkida enam, eesti keel kannatab :D), aga kuna mina olen siin vaid aasta, siis mina saan niisama sisse 🙂
Aa ja muide, kohe ju halloween ka. Ulme, kui suur asi see siin on. Täiega palju üritusi, kõik kaunistavad kodusid nii seest kui väljast, poed on halloweeni kraami täis. Ja pumpkin spice kraami. Nii ameerikalik, I love it 😀
Tervitused ja varsti uuesti🥰
Roosmari USAs 