Ega kogu see asi ei jõudnudki päris kohale enne, kui hakkasime Washingtonis maanduma. Mul oli ju nii Korea tunne veel sees – kõik need emotsioonid, mälestused, toredad inimesed, kellega interneti teel suhtlemist jätkasime ja keda järgmisel aastal uuesti olümpiaadil näha loodame. (tegu oli rahvusvahelise lingvistikaolümpiaadiga, soovitan soojalt. ausalt ka!!)
Nojah, kuna ma sellest juba räägin, siis siin ka paar pilti Koreast:
5. augusti varahommikul alustasime reisi Tallinn-Frankfurt-Washington DC. Juba lennukis märkasime, et ameeriklased on nii viisakad, sõbralikud ja jutukad. Võõrad inimesed, nii reisijad kui stjuardessid, suhtlesid omavahel ja vestlesid igasugu teemadel – seda ju Eestis eriti ei juhtu. Seda oli põnev ja armas näha.
Järgmisel päeval, 6. augustil, jõudsime kõik oma vahetusperedeni. Mina pidin selleks edasi lendama Kansas Citysse, kust pere mind peale võttis. Käisime lõunat söömas, poes ning siis suundusime koju. Minu vahetusperes on ema – õpetaja, isa – jalgpallitreener, kaks 16-aastast õde, kes on kaksikud (aga nad õnneks ei näe üldse sarnased välja, niiet ma ei aja neid segi), 12-aastane vend, armas pisike koer (mu uus parim sõber!!) ja kass. Meil on mõnus maja rahulikus kohas ja mul on ka enda tuba. Pere on väga-väga tore ja nad on mind väga hästi vastu võtnud!
Üks päev peale mu kohalejõudmist oli meie koolis “registreerimispäev” ehk Registration Day. See on küll üks asi, mida Eesti koolides ei ole. Kooli fuajees on umbes 10 lauda, mille taga istuvad töötajad. Iga laud on eraldi asja jaoks – näiteks koolispordi tervisetõendi esitamine, koolikursuste valiku konsultatsioon, yearbooki jaoks foto tegemine, kooli lõunakaardile raha kandmine, koolitarvete eest maksmine, spordialadele registreerimine jnejne. Õpilased (ja nende vanemad) käivad läbi kõigi laudade juurest, mis tarvis – meil kulus selleks pea tunnike.
Ameerikas saavad õpilased endale ise kõik kursused valida, mis mulle hullult meeldib 🙂 ja ma kasutasin ka seda ära – ei mingit matat, keemiat, füüsikat ja loodusaineid. Sorri, siin on lihtsalt nii palju vingeid aineid, mida ei saa võtmata jätta ja küll ma Eestis veel neid reaalaineid ka õppida saan. Vahetusõpilastel on aga kohustuslik võtta Ameerika ajalugu ja inglise keel. Lisaks valisin mina veel marching bandi (põhimõtteliselt orkester), hispaania keele, prantsuse keele (mida alustan nullist), kunsti ja ärinduse/ettevõtluse.
Mõni huvitav fakt USA kooli kohta (vähemalt minu koolis on nii):
- Iga päev on tunniplaan täpselt sama
- Vahetunnid on ainult 5 minutit pikad, aga kuulsin, et varem olid need üldse ainult 3-minutilised 🙂 Selle ajaga peab siis jõudma ühest klassist koolikapi juurde ja siis teise klassi, jutustamiseks ega vetsus käimiseks aega pole.
- Nagu mainitud, siis kõik ained on valikained
- Kool algab igas osariigis eri ajal. See aeg võib varieeruda augusti algusest septembrini, minul isiklikult algab 15. augustil.
- Õpilased ei käi tunnis koolikotiga, vaid võtavad ainult tunniks vajalikud asjad kaasa ja käivad igal vahetunnil koolikapi juures neid vahetamas
- Matemaatikatunniks on vajalik mingisugune hüpersuper tulevikust pärit kalkulaator – see joonestab värvilisi graafikuid ja jumal teab, mida veel ning iga õpilane peab selle endale ise ostma. Hinnaks on sellel üle $100!
Mina ise olen kooli puhul praegu veidi ärevil marching bandi tundide/proovide pärast. See on põhimõtteliselt orkester, mis marsib paraadidel ja esineb jalgpallimängudel jms. Ma ei ole ju kunagi muusikat teinud, kuid õpetajad olid väga rõõmsad mu tuleku üle ja ütlesid, et on valmis mu kallal töötama. Üks minu host õdedest on samuti selles orkestris. Olen juba ühes tunnis käinud ning mina mängin löökpillidel – mul on seal suur trumm, tamburiin, aisakellad, taldrikud jne. Üks tüdruk õpetas mind ja näitas, kuidas nooti lugeda ja neid pille mängida. Ta küll ütles, et esimese korra kohta tuli mul megahästi välja, aga no ma ju ikka muretsen.
Aga aitab praegu koolist. Varsti räägin sellest rohkem, siis, kui päriselt see aeg käes on. Lõpetuseks lisan siia veel mõned fun factid, mida oma esimeste päevade jooksul USAs tähele olen pannud:
- Kõik noored sõidavad oma autoga! Siin saab load kätte 16-aastaselt. Veits kadedaks teeb, jube mugav tundub. Minul on küll igasugune autojuhtimine ja lubade tegemine keelatud.
- Minu jaoks oli huvitav see, et poes on kartulikrõpsud megakallid😃 Suur Lays’i pakk, mis meil maksab umbes 2€, maksab siin üle $5. Kõik muu on see-eest aga suht odav ja rämpstoitu on oioi kui palju 🙂
- Poodides on ka jube palju puu- ja juurvilju kilesse ja plastkarpidesse pakendatud. Kõik salatid-asjad on valmis hakitud, puuviljad kooritud ja lõigutud ja plastiku sisse uputatud. Võibolla on mugav, aga jah, minu silmad igatahes nutavad. Lisaks on kassades eraldi töötajad, kes kõik su ostud kilekottidesse panevad, ning nad panevad igasse kotti max 5 asja! Ja lõpuks on sul ostukärus 10 kilekotitäit kaupa, kuigi tegelt selle kõik saaks 2-3 koti sisse ära mahutada. Nojah!
- Müüjad ja teenindajad (ja üleüldse ameeriklased) on väga sõbralikud ja suhtlusaltid, nagu juba mainisin. Näiteks käisime väljas söömas, ning minu jaoks oli natuke naljakas, kui üks noor naine leti tagant küsis “and what can I get for you, honey?”. Samas natuke armas, harjun ära ilmselt 🙂
- Ameeriklased teevad IGA asja/organisatsiooni/grupi jms jaoks T-särke. Ma olen juba paari esimese päeva jooksul mitu uut särki saanud ja see on alles algus😁
Niisiis, peaaegu nädalake on Ameerikas elatud. Siiamaani on olnud chill, aga kohe algab kool, eks näis, mis siis saama hakkab.
Lõpetan ilusa pildiga päikeseloojangujärgsest taevast ühel õhtul, kui koeraga jalutamas käisime. ¡Adiós!
Roosmari USAs 